Elas kord ühes külas Väike Tüdruk koos ema ja isaga. Neil oli väike armas maja koos aiaga, mille ümber kasvasid lilled, marjapõõsad, õunapuud. Pere elas tagasihoidlikult, kuid üksteisega arvestades, kõiki koduseid töid tehti koos.
Väikesel Tüdruku kõrvalmajas elas sõber, kelle nimi oli Eesti. Sõbrad jooksid ja hüppasid tihti Väikese Tüdruku aias, mängisid peitust lillede ja põõsaste vahel, rääkisid eesti keeles sõprade salakeelt, millest vaid nemad kahekesi aru said. Mõnikord ei olnudki vaja midagi öelda, ainult vaadata teineteise silmadesse, sest tõeliste sõbrannade vahel oli kõik sõnadetagi selge. Igatahes polnud tüdrukutel kunagi igav, nad oskasid nakatavalt naerda ka pisiasjade üle ja leiutasid uusi lõbusaid mänge, mis olid täiskasvanute maailma tööde ja tegemiste sarnased.
Kui Väiksel Tüdrukul tuli sünnipäev, küsis sõber Eesti temalt – millist kinki Tüdruk sünnipäevaks sooviks? Tüdruk mõtles ja vastas „Ma soovin väikesi asju - seda, et mul oleks alati kodu, soe tuba, ema-isa ja sina, et me oleksime alati koos, oleksime parimad sõbrad. Ma ei taha kunagi siit ära minna, ma ei taha ka, et sina läheksid!“. Sõber Eesti mõtles pisut ja kinkis Väiksele Tüdrukule sünnipäevaks tervelt 3 kingitust – naeratuse, lahke südame ja kodusoojuse. Väike Tüdruk oli väga õnnelik ja lubas neid kolme kingitust alati endaga kaasas kanda. See oli just selline sünnipäev, nagu ta oli lootnud ja soovinud.
Ühel päeval ei tulnud sõber Eesti enam Väikesele Tüdrukule tema kena aiaga väikesesse majakesse külla. Tüdruk läks oma sõpra otsima, kuid talle öeldi, et sõbra pere kolis külast ära suurde linna. Väikese Tüdruku kõrvalmajja tulid elama inimesed, keda Tüdruk ei tundnud, lapsi neil polnud, ise olid nad tõsised ja enamasti tööl.
Väike Tüdruk igatses väga oma sõpra, aastad läksid, kuid sõpra ta enam ei kohanudki. Väikesest Tüdrukust sirgus töökas Tütarlaps ja ta läks Linna edasi õppima. Tüdruk sai endale palju uusi tuttavaid, kuid mitte ühtegi sellist päris-päris sõpra. Väike Tüdruk oskas nüüd küll palju keeli, kuid kellegagi ei tekkinud tal sõprade salakeelt, kellegagi ei naernud ta kunagi nii, nagu sõber Eestiga. Linnas elas ta täiesti üksi, käis koolis, kuid ei seltsinud eriti kellegagi. Tütarlaps muutus tõsisemaks, kuid õppis hästi ning sai koolis kiita. Ta elas oma tagasihoidlikku ja töökat elu, oli kokkuhoidlik ja usin ning oli omamoodi õnnelikki.
Ühel päeval linnatänavail uidates kõndis ta mööda ühest avatud akendega majast, kust kostis naeru ja laulu. Tundus, et majas oli pidu. Aga mitte see polnud oluline, vaid naer! See laul! See hääl! See hääl oli tuttav! Nii tuttav, et süda tahtis seisma jääda! Tüdruk tormas trepikotta, tundus, et laul kostab 2. korruselt. Tüdruk astus mööda astmeid üles ja tundis, kuidas jalad muutuvad tinaraskeks, kuidas pulss kiireneb, kuidas ta tahtmatult hakkab ümisema sama mänglevat laulu, mis kostis ennist aknast. Ta jõudis korteri ukse taha, kust laul kostis, avas ukse ja nägi oma lapsepõlvesõpra Eestit. Eesti oli sirgunud suureks, vaevu tundis Tütarlaps sõbra ära. Kuid mis peamine – sõber ei olnud lihtsalt suureks sirgunud, tal oli ilus kodu ja tundus, et tal on elus hästi läinud. Kõik selles korteris oli ilus, uus, uhke ja särav, vaid sõber Eesti sillerdav naer oli endine, lihtne ning siiras ja tema kõlav hääl helises samamoodi nagu kunagi aias ringi lipates.
Laul katkes ja külalised vaatasid ootusärevalt ringi… Tütarlaps vaatas lapsepõlvesõbrale silma ja mõistis silpigi ütlemata, et sõber Eesti tunneb samasugust pitsitust südames nagu Tütarlaps ise. Ootamatult sai Tütarlaps aru, et on sattunud just oma sõbra Eesti sünnipäevale. Aga tal ei olnud ju ühtegi kingitust kaasas! Tal olid kaasas vaid sõber Eesti poolt talle kingitud naeratus, lahke süda ja kodusoojus.
Tütarlaps mõtles vaid hetke ja kinkis kõhklematult Eestile oma naeratuse, lahke südame ja kodusoojuse. Sõber Eesti oli üliõnnelik Tütarlast nähes ja nii elavad nad tõeliste sõbrannadena tänapäevani, kuigi on mõlemad juba ligi 100-aastased.
Ilusat Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva kõigile!
Direktori kõne 1.-6. klasside aktusel 23.02.2016
